Jumala esimene poeg Aadam ja tema naine Eeva langesid mao sõnadesse, mille tõttu nad oma positsioonilt kukkusid, kaotasid oma võimu ja Jumala au, millega nad olid riides. Nad seisid alasti ja süüdi Jumala ees. Nende sõnakuulmatus nõudis ohverdamist, sest patt viib surma. Ja nii kaotas süütu loom oma elu ja sai ohvriks inimese patu tõttu, kes seisis Jumala ees süüdi.. See kõik oli viide süütu Mehe tulemisele, Jeesus Kristus, Kes andis oma elu ja kui süütu Tall ohverdati läbi (ja eest) süüdlase ja tema seemne patt.
Jumal riietas Aadama ja Eeva nahkadega
Ka Aadamale ja tema naisele tegi Issand Jumal nahkriided, ja pani nad riidesse (Genesis 3:21)
Inimene ei uskunud Jumala sõna, vaid lükkas selle tagasi. Inimene eiranud oma Looja ja Isa sõna ja käske, taeva ja maa Looja ja Kuningas. Selle tulemusena, inimene langes ja kaotas hiilguse, millega nad olid riietatud.
Inimene seisis Jumala ees süüdi ja alasti ning arvas, et võib oma süü ja alastioleku katta viigilehtedest põlledega.
Inimene pidas seda sobivaks, aga jumal ei teinud
Aadam ja Eeva pidid olema puhastatud ja pühitsetud nende patust, mis nõudis surmanuhtlust.
Nende sõnakuulmatus Jumalale nõudis vereohvrit nende hinge lepitamiseks.
Jumal valis süütud loomad ja tappis nad inimeste patu pärast Kõigekõrgema vastu. Jumal tegi nahast mantlid ning riietas Aadama ja Eeva.
See oli esimene Jumala ohver inimeste lepitamiseks.
Sellest hetkest, ohverdusi toodi regulaarselt. Ja koos tulekuga Moosese seadus, Jumal seadis leviitide preesterluse alla ohverdamisseadused.
Loomade ohvrid ja veri ei saanud inimest südametunnistuse suhtes täiuslikuks teha
Kuid, vaatamata paljudele ohvritele ja valatud verele, langenud oleku ja inimese kurja loomuse vastu ei saanud midagi ette võtta. Ükski ohver ei saa muuta inimest täiuslikuks südametunnistuse suhtes (Heebrealastele 9:9).
Kui Iisraeli koja inimesed panid toime ühe tahtlik patt, nad käitusid selle patuga Issanda sõna ja kohtuotsuse järgi, mis on kirjas Moosese Seaduses. Aga teadmatuses toime pandud tahtmatute pattude eest, ohverdati, millega süütu loom valiti ja ohverdati inimeste patu eest.
Ja nii voolas süütute loomade veri, kes said ohvriteks inimeste patu läbi. Süüdlaste patu eest ohverdati süütuid loomi ja (ajutiselt) lunastanud inimeste patud.
Korrumpeerunud ohverdab Issandale
Aja möödudes tekkisid uued põlvkonnad, kes ei kartnud Issandat, vaid suhtusid üsna juhuslikult ega võtsid Jumala sõnu ja seadusi tõsiselt, ohvrid Issandale muutusid.
Nad ei ohverdanud Issanda sõna ja käsu kohaselt. Puhaste ohvrite asemel Issandale, nad pakkusid korrumpeerunud (plekiline) ohvreid Issandale, millega nad põlgasid ja rüvetasid Jumala nime.
Pime, labane, haigeid ja varastatud loomi pakuti Kõigekõrgemale, vägede Issand, samas kui Jumal tegi oma Seaduses väga selgeks, et ükski rikutud ei ole (plekiline) loom ohverdada Issandale (a.o. Deuteronoomia 15:21; Malachi 1:6-14).
Oma korrumpeerunud ohvrite kaudu nad näitasid, et Jumal ei olnud esmapoegliku ja parima vääriline, kuid väärt ülejääke ja halvimat.
Jumal valmistas endale püha ohvri, mis oli Talle meelepärane
Kuni Jumalal oli küllalt, ja saabus aeg, mil Jumal võttis asja oma kätesse ja valmistas endale püha ohvri, mille Ta oli valinud juba enne maailma rajamist (1 Peter 1:20).
See plekitu püha Tall, kes ohverdati langenud inimkonna eest, oli Jeesus Kristus, Tema Poeg.
Jumal täitis oma tõotuse Messia kohta ja saatis oma Poja Jeesuse Kristuse maa peale.
Jumal mitte ainult ei saatnud oma Poega kuulutama ja oma Kuningriiki Iisraeli kotta tooma ja rahvast kutsuma meeleparandus, patu eemaldamine ja Jumala käskudele kuuletumine, aga ka inimese patuprobleemiga lõplikult tegeleda.
Jeesus kõndis Vaimu järgi kuulekuses Isale.
Vastupidiselt esimesele pojale Adamile, Jeesus seisis igale kiusatusele vastu kuradist. Jeesus lükkas kuradi valed ümber Jumala tõega.
Jeesus näitas oma eluga, et on võimalik kõndida täiuslikust seisundist kuulekuses Jumalale ja seista vastu kiusatusele.
Jeesuses polnud süüd; Jeesus seisis laitmatult Jumala ees.
Jeesus’ kuulekus näitas Tema hirmu ja armastust oma Isa vastu
Kuni Tema surmani, Jeesus näitas oma hirmu ja armastust oma isa vastu, jäädes truuks Isa sõnale ja käsule, millega Jeesus täitis seaduse ja suutis võtta enda peale Jumala esimese poja ja tema seemne patu ja süü, ja mine kannatuste viis ristist ja teda ohverdatakse kui puhast Talle Aadama ja tema seemne mässu ja sõnakuulmatuse eest.
Ja nii pani Jumal oma esimese sõnakuulmatu poja süü oma sõnakuulelikule Pojale. Süütu Poeg Jeesus suri süüdlase poja Aadama ja kogu tema seemne eest, ja tegeles lõplikult langenud inimese patu ja ülekohtuga. (o.a. Jesaja 53, Roomlased 5, 2 korintlased 5:21, Heebrealastele 3-10).
Kindlasti on Ta kandnud meie leina, ja kandis meie kurbust: ometi me austasime Teda, jumalast löödud, ja vaevatud. Kuid ta sai meie üleastumiste eest haavata, Ta sai muljutud meie süütegude pärast: meie rahu karistamine oli Tema peal;; ja Tema triipudega oleme terveks saanud. Kõik, mis meile meeldivad lambad, on eksinud; me oleme pööranud igaüks oma teele; ja Issand on pannud Tema peale meie kõigi ülekohtu;. Ta oli rõhutud, ja Ta oli vaevatud, ometi Ta ei avanud oma suud: Ta viiakse tapmisele lambana, ja nagu lammas tema pügajate ees on loll, nii Ta ei avanud oma suud
Jesaja 53:4-7
Jumala Talle ohverdamine meeldis Jumalale
Jeesuse ohver, Jumala Tall, meeldis jumalale, mida Ta näitas sellega, et Jeesus tõusis surnuist üles ja jättis tühja haua ning tõusis taevasse ja istus maha Majesteedi paremale käele kõrgel, ja andis oma Püha Vaimu oma uutele poegadele (nii mehed kui naised) kes olid õigustatud, terveks ja pühitsetud usu ja taassünni kaudu Jeesusesse Kristusesse ning riietatud Tema Pojaga.
Kõrgeima ohvri hukati Jumal. Seal oli (ja ikka on) pole kõrgemat ohvrit kui Jeesuse Kristuse ohver; Jumala Tall.
Jeesus ei tundnud pattu, kuid ta tehti patuks sinu ja sinu pärast
Sest Ta on ta meie eest patuks teinud, kes ei teadnud pattu; et me saaksime Temas Jumala õiguseks (2 korintlased 5:21)
Jeesus ei teadnud pattu, kuid Ta võttis su mässu, uhkus ja eluviis patu ja ülekohtu üle Tema peal.
Ta kandis karistust teie sõnakuulmatuse eest Jumalale oma lihas piitsapostil, ja kandis teie eest patu karistust ristil.
Jeesus sisenes surma sinu eest ja võitis surma sinu eest, millega Ta murdis lepingu sinu ja surma ja põrgu vahel.
Selle karistuse võttis Jeesus enda peale. Sest see on iga inimese karistus patu eest.
Kõik inimesed elavad Aadama süü all ja on Patused, ning teda võetakse vastutusele ja karistatakse Aadama uskmatuse ja sõnakuulmatuse eest Jumalale ja Tema Sõnale.
Kuidas pääseda Jumala kohtuotsusest?
On ainus viis vabaneda süütundest ja pääseda Jumala kohtuotsusest ja karistusest patu eest ning see on usk Jeesusesse Kristusesse ning õigeksmõistmine Tema ohvri ja vere kaudu.
Jeesus, süütu Jumala Tall, võttis selle patu eest karistuse enda peale. Nii et, igaüks, kes usub Jumala Pojasse ja võtab Jeesuse vastu oma isikliku Päästjana ja teeb Jeesusest oma elu Issanda, taastada (paranenud) ja riietatud Temaga, ja saada täiuslikuks ning olla laitmatult Jumala ees ja selle tulemusena, käia kuulekuses Jumalale.
Kui sa oled Kristusega riietatud, sul on Jumala olemus ja sa käid nagu Kristus Jumalale kuulekuses. (a.o. 2 korintlased 5:21; Efeslased 2:1-22; 4:21-24; koloslased 3:9-11).
Sa tood oma keha elavaks ohvriks, püha ja Jumalale meelepärane.
Sa pead kuulama Tema häält ja järgima Tema sõnu. Sa pead Tema käske, mille abil teete isa tahe ja ülendage ja rõõmustage Teda.
Kui te seda ei tee ja jääte kangekaelseks ning kõnnite mässuliselt Jumala poole, olles sõnakuulmatus Tema sõnadele ja käskudele, ja patustada tahtlikult pärast seda, kui olete saanud täieliku tõe tundmise, ei jää enam pattude eest ohvrit, vaid teatud hirmutav kohtuotsuse ootus ja tuline nördimus, mis hakkab neelama Jumala vastaseid (Heebrealastele 10:23-31)
Öö on kaugele veedetud, päev on käes: heitkem siis kõrvale pimeduse teod!, ja pangem selga valguse raudrüü. Jalutagem ausalt, nagu päeval; mitte mässamises ja joobes, mitte kammerlikkuses ja lohakuses, mitte tülis ja kadeduses. Aga riietuge Issanda Jeesuse Kristusega, ja ärge muretsege liha eest, sealseid himusid täitakohta
Roomlased 13:12-14
‘Ole maa sool’
